Teistmoodi IT

Kas ekraanilugeja on IT-vidin või ratastool?

Kui ma peaks täna Eestis otsustama, kuidas erivajadustega inimeste tarkvara ja seadmeid rahastada, siis ma lõpetaks ühe asja kohe ära: selle lõputu solgutamise erinevate ministeeriumide vahel. Praegu on tihti nii, et sotsiaalpool ütleb, et see on arvutivärk, ja IT-pool ütleb, et see on sotsiaalküsimus. Inimene aga istub samal ajal kodus ja ootab, et saaks kuidagi üldse ekraani peal toimuvast aru.

Minu meelest on see ekraanilugeja või spetsiaalne pedaalhiir täpselt samasugune asi nagu ratastool või kuuldeaparaat. See ei ole mingi luksuslik lisavidin, vaid inimese ainus viis üldse ühiskonnas osaleda. Ma ei liigitaks seda ainult IT-ks ega ainult sotsiaalabiks see on puhas investeering inimkapitali. Kui me anname inimesele selle paari tuhande eurose seadme, mis lubab tal tööd teha, siis ta maksab selle raha maksudena riigile väga kiiresti tagasi. See on majanduslikult mõistlikum kui maksta toetusi kellelegi, kes tegelikult tahaks ja saaks tööd teha, aga ei saa seda tehnika puudumise tõttu teha.

Rahastamise osas peaks riik võtma palju selgema rolli. Jah, mõned asjad on ropult kallid, aga me ei pea alati ostma ainult kalleid välismaiseid litsentse. Me peaksime panustama rohkem vaba tarkvara arendusse, mis toetab eesti keelt. See tuleks kokkuvõttes odavam kui igale soovijale kalli karbitoote ostmine ja see jääks meile endale alles.

Põhjamaades on see asi tihti lahendatud nii, et tehnika on justkui laenutuses. Riik ostab seadme, inimene kasutab seda ja kui tal seda enam vaja pole või tehnika vanaks jääb, siis antakse talle uus. See hoiab ära olukorra, kus kallis kraam jääb kuskile kappi seisma.

Me kutsume end suure suuga e-riigiks, aga päris e-riik on see alles siis, kui sissepääs on kõigile ühesugune. See ei tohiks olla mingi eriline projekt või heategevus, vaid täiesti tavaline süsteemi osa. Kui sul on abi vaja, et ekraani näha või arvutit juhtida, siis sa pead selle saama kiirelt ja ilma liigse bürokraatiata. Nii lihtne see ongi see on investeering sellesse, et meil oleks vähem passiivseid abivajajaid ja rohkem aktiivseid ühiskonnaliikmeid.